Esimene 1. september

Direktor Aro ütles täna aktusel, et tema näiteks ei mäleta oma 1. septembrit ja soovitas vanematel oma laste jaoks see päev kuidagi kirja panna. Here we go:

Seekord siis harvendasin Assafreide lilleaeda ja tegin kaks daaliate kimpu õpetajatele. Need kimbud muidugi jäid minu kätte, et kui näikse avanevat võimalust, siis lastele anda ja nemad omakorda saavad õpetaja Margitile anda. Aga nemad pistsid kiirsammul pildistama ja lilled jäid mu kätte. Et pildile lilled ei jõudnud.

Veidi eellugu: mustad seelikud tüdrukutele varusin juba jupp aega varem, aga süüa neile siiski ei ole jõudnud nii palju anda, et need vahepealse ajaga oleks parajaks saanud. No ei raatsinud kääre sisse lüüa ja kui Käthe ka soovitas vööd kasutada, siis jäidki käärid kasutamata. Vööd tõi Kajari väljamaalt, keskelt kummiga. Seelik küll vajus pidevalt sealt välja, aga päris alla siiski ei kukkunud või siis kohendasin igal võimalikul juhul.

Olemasolevad valged sukapüksid õnneks kontrollisin eelmine päev üle ja otsuatasin, et uusi on vaja. Teadsin, et õhukesed neile meeldiksid. Reeglina jäävad need aga kuidagi lonti, et lisaks õhukestele tulin poest ära ka 6 paari tavaliste valgete sukapükstega ära (igaks juhuks erinevad numbrid ja firmad). Jah, ma ostsin 8 paari sukapükse 1. septembriks! Valituks osutusid muidugi nood õhukesed, mis esimesena korvi said...

Kodust väljusime õigeaegselt, kohad aulasse saime akna alla neljandasse ritta.

Sandra Kukk:

Vivian Kukk:

Vivian ja abituriendid:

Sandra ja abituriendid:

Mõlemate saatjad olid väga sõbralikud ja armsad.
Kohustuslikud perepildid:

Pärast aktust käisime kaubamaja kohvekus pannkoogitamas ja tegin teatavaks uue traditsiooni alguse. Igal aastal 1. septembril ostame uusi lillesibulaid, et kevadel, kui on viimane koolikell, on õpetajale lilli viia me oma aiast. Et siis stardiks meil 30 tulbisibulat! Edaspidi peame a ´la kumbki saab ühe sibula valida-varsti pole platsi istudada.
Saime kätte Tiina kingitused-suuured tänud, väga liigutav!

Et kes veel jõuab-meil on tilk laste shampust veel ja minu tehtud kräsupead ja ka poetorti.

Hetkel vihma sajab lahinal ja vikerkaargi on oma kaksiku väljanäitusel toonud.

Saaremaaga Saaremaalt päälinna

Ei me ette tea ja seepärast käisime kohe juunis loomaaias ära.

Pottipisted

Üks ilusamaid pilte naabri majast:
Kena suve jatkuuuuuuuuuuuu!

1. juuni

Lastekaitsepäev jäi sel aastal täitsa tahaplaanile, meie perele tähendas 1. juuni eelkõige lasteaia lõpetamise päeva.

Ei saa mitte mainimata jätta, et Kalveri sessi algus sattus samale päevale. Öösel kell neljaks pidi linnas olema, et pealinna startida. Õnneks oli see piisavalt vara, et sain tagasitulles Une-Matil sabast kinni.

Ärkasime kl 9 ajal. Krõbuskid ja multikad.

Minul oli üleanne teha 6 kimpu õpetajatele aktusel üleandmiseks rühma poolt. Eelmine päev käisin Loode tammikut kammimas piibelehtede saamiseks. No sain midagi kokku. Koduteel tüütasin veel Svetat ja sain meelespäid ja mõned kannikesed. Kodus kimpudeks jaotades vaatasin, et kuidagi vähe ikka saanud. Helistasin Merlele ja tegin siis Muumipere õuele väikese noaga tiiru peale. Paar rookõrt jõe äärest ka ja sain lõpuks tehtud. Küll võttis alles aega, vannituba oli nagu mingi haldja pesapaik-kõik kohad olid lehti ja oksi täis. Jõudsin küll mõelda, et kuidas ma küll selle ülesande endale sain. Aga lõppkokkuvõttes jäin rahule. Aitäh annetajatele;)!

Kalver sai esimese eksami tehtud ja hakkas bussi peale minema. Mina siis hakkasin tema riideid kokku panema, et need linna viia koos pesemisasjadega, et kui kl 15 umbes saabub, saab spordikeskuses end ilusaks teha ja saame kõik kenasti kl 16 lasteaias kokku.

Viskasin plikad dushi alla ja ise hakkasin nende peaokleite triikima. Jälle raske ülesanne-ei taht hästi külge jätta seda triigitud muljet. Aga arvasin, et niikuinii istuvad kortsu ja lasin enda jaoks lati madalamale.

Kui plikad kuivad, saatsin vanaema juurde, et vaja Kalveri asjad ära viia. Olin enam-vähem valmis, kui Kalver helistas, et pole vaja minna asju spordikeskusesse viia-mingi arusaamatus bussifirma ja praami vahel. Nimelt 1. juunil hakkas käima uus liin, aga ei arvestatud praami aegadega ja Kalveri saabumine lükkub tunni võrra edasi. Ei see kena! Plaan B siis!

Linna tahtsin ikkagi minna-tuiskasin läbi kaubamaja kiiremini kui kunagi varem! Näpus lilled neiudele, kingad endale ja sukad-sokid kogu perele. Koduteel tüütasin veel Svetat-tal nüüd peenras kannikesi umbes poole vähem, kui päev varem:).

Jõusin läbi saju koju. Panin lokitangid sooja. Vivian tellis lained ja Sandra vahvleid. Kel parasjagu soengut ei tehtud, tegi kannikestest kimpu õpetajale. Ise olin end juba enne linna enam-vähem kokku lappinud, et väga ei muretsenud. Kalveri asjad ka autosse ja minek.

Ledisin parkimiskoha kui Kalver helistab, et ta bussijaamas-kas hakkab jala tulema või lähen järgi. Viisin neiud lasteaeda ja ise hüppasin tagasi autosse. Saime musiga kokku, sõitsime tagasi. Ise läksin aktusele ja Kalver jäi auto tagaistmele riideid vahetama. Ta oli seda vist ennegi teinud, 5 minuti pärast juba oli mu kõrval ja meile avanes selline vaade:

Rühmapildistamine toimus õues. Hästi jahe oli. Sai ka perepilte teha, aga plikad olin nii aktsioonis, et ei seisnud nii palju paigal, et järjekorraski seista, et loobusime ja lasime Ekke emal meist paar klõpsu teha:

Pidu toimus lasteaias. Kaetud pikad lauad, laulu-tantsumängud, Pöial-Liisi käis lastega mängimas, oli õhupallide lendu laskmine ja ilutulestik ja 8kg tort laste nimedega:

Koristamise järel saime koju umbes 21.30. Oli veel üks lasteshampus, mis avamise põhjust ootas.

Ja põhjust ju ometi oli:

Kalver hommikul kl 6.40 bussi peale, et järgmisele eksamile minna-loodan, et õppejõud Kiisa on ta vastu leebe;)!

1451 punni

Ma olen ikka arvanud, et päris normaalne ma ju pole. Või teate veel kedagi, kes vastakse kutsele viievõistlusele jaatavalt omamata vähimatki ettevalmistust. Et siis ma ei ole päris normaalne!

20. märtsil võtsin mina ette tee spordikeskuse kergejõustikuhalli. Meestel kavas seitsmevõistlus ja esimest korda naistele mõeldes viievõistlus. Kuna minu käest osavõtutasu ei võetud (peaasi, et mu kohalolek pikendaks osavõtjate rivi), siis küpsetasin meelehead veitsa kaasa (pool päeva seisid, pidin juba oma töötajale laiali jagama, kui järsku jäin hoopis ise ilma):
Vaprad mehed:

Tulemuste tabel:

Vaprad naised:

Eelmiste piltide pealt ei loe väljagi, aga ma panin ikka tõkkejooksus (I ala!) ajalooliselt käna. Proovis veel sain kiita, et väga ökonoomselt jooksen ja mida kõike veel...et jah-mingi teisel tõkkel surus nähatamatu jõud mu pikali. Tohterdasin end ja jooksin uuesti. Ja kõik ülejäänud alad õnnestusid vägagi. Selline aga olin kojujõudes:

Töölt olin sunnitud võtma vaba päeva, ikka väga-väga valus oli või olen ma na õrnake. Lonkasin ikka mitu päeva.

Paremal jalal on ikka punane laik alles. Aga vähemalt ei ole see lihtsalt vastu diivani nurka saadud:)

Rootsi, mu Rootsi

Kutse Rootsi minna tuli Kalveri sõbralt Delarilt. Et väga soodne pakkumine. Arutasime siis seda asja omavahel, kutsusime Pille ka, et mis tema arvab, et neiud jäävad koju ja nende tiiva alla 2 ööks. Pille oli nõus. Ikka veel natuke kahtleme. Siis võttis Sandra juhtimise oma kätte. Meie jutuajamine hambapesu ajal:

S: Emme, kas me meeldime Sulle?

P: Muidugi meeldite, arvan, et olete mul väga vahvad tegeleased.

S: Te meeldite meile ka ja ma üldse ei tahaks teist lahus olla. Aga ma siiski arvan, et te võiksite sinna reisile minna-saate ka oma lõbu kätte.

P: Kalver! Me läheme Rootsi!

Et siis jah, sellest lausest olenes kõik. Andsime oma jah-sõnast ka kohe teada.

Sõidu eelõhtul hakkab Piret tugevalt vihjama, et kui juba pealinna tulek, võiks nendelt ka läbi astuda. Pani teele teekaardid ja aadressi. Mõtlesime siis, et kena-lähme Kuldsaartelt läbi, vaatame kodu üle ja siis Piret, va kibe pealinna autojuht, juhatab meid sadamani.

Ega niisama saa siis külla minna! Pia ärkas reisipäeva hommikul vara ja hakkas muffineid tegema. Valga shokolaadi glasuuri ja shokolaadi graanulitega. Meeleheitel koduperenaise kombel panin korvikese sisse ja olin mõttes valmis soolaleivatama.

Enne Kuressaarest lahkumist käisime apteegist läbi. Kalveril oli nohu-köha ja mina pelgasin, et merehaigeks võib ju see jõeäärne plika ikka järsku jääda. Lisaks veel võtsin veel paar rohtu-ikka täitsa hirm oli, et mis võib kõik valesti minna. Ikkagi 8 aastat möödas viimasest Rootsi sõidust!

Teel sadamasse pöörasime Koiklast läbi ja võtsime kaasa Kalveri sugulase Katrini, kes ka samale reisile mineja.

Praamile jõudsime kenasti. Võtsime teepealt veidi süüa. Ristilt helistasin Piretile, et me nüüd Ristil ja Pireti vastus: alles! ei tõotanud kuigi head. Ja kuna ei olnud nii targad, et Pireti saadetud juhised välja printida või kodus teede atlasest täpsemalt järgi vaadata, siis pöörasime varem ära ja olime otsapidi pealinnas. Auto oli plaanis niikuinii Kalle tööjuurde jätta, helistasime siis talle, et proovime end kuidagi Osakonna juurde tekitada ja ühtlasi saab meid ehk sadamasse ära viia. Kõik sobis. Muffinid läksid siis seekord hoopis Kallele. Kahjuks Piretit sel päeval ei näinud, aga jäi kokkulepe, et tuleb meiel pühapäeval D-terminali vastu.

Sadamahoones oli rahvast väga palju. Sõbrad võtsid meilt dokumendid ja kadusid. Tulid tagasi ka;) ja reis võis alata.

Olime B-klassi kajutis nr 5548, akna asemele suur peegel;)

Meil oli suur seltskond terve Baltic Queeni peal laiali ja enamus aega kulus esimesel õhtul välja selgitamiseks kus keegi on. Showd käisime ka vaatamas ja jalga keerutamas. Tahtsime poodi ka minna, aga oli juba kinni. Korra piilusime diskusaali ka. Aga kuna plaanisime hommikusööki järgmine päev kindlasti nautida, läksime mingi pool kaks magama-ikkagi kõige vanemad kogu reisiseltskonnast!

Ja see kuulus hommikusöök! Rahvast oli palju ja sokutasime end ühtede venemammide lauda akna alla. Ei tea mis neis laeva võileibades nii erilist on-lihtsalt suurepärane oli see tunnine hommikusöök seal saarekeste vahel. Mmmmõnus!

Laev saabus sadamasse ja otsustasime osta laevalt bussipiletid, et saaks linnapääle uitama. See lõbu 4 peale 180SEK-i (olgu öeldud, et kruiis ise läks maksma vaid 250 EEKi kahe peale).

Võtsime eesmärgiks vaadata ikka vahtkonna vahetust ka. Meie ees ja kõrval olid väikesed jaapanlased suurte kapuutsidega, aga mõned pildid siiski:

Linnaskäik:

Poodides eriti ei käinud ja shoppamisega ei tegelenud. Kuressaare tundus seal riiulite ja rahva vahel täitsa asjalik poodlemise koht. Üksi poes ja müüja ka peaaegu tuttav;)

Tagasi laeva:

Kuni järgmise korrani:

Teisel õhtul proovisime taas laevapoodi minna-juba suletud. Sellise ebaõnne järel lubasime, et hommikul tuleme kohe vara! Sealt saime siis tüdrukutele väikeses turisti tassid ja müntide eest võtisme kommi ka, mida olime juba kaks õhtut plaaninud teha.

Õhtu veetsime showd vaadates ja esinejatele kaasa elades. Mõtlesime normaalsel ajal magama minna, aga reisikaaslased hõivasid me väikese kajuti, et selle mõtte lükkasime kaugemasse tulevikku. Aga väga lõbus ja elav seltskond oli, et Une-Mati andis seekord andeks.

Piretiga jäi kokkulepe, et tuleb meile vastu. Sõidutas meid Kalle juurde, võtsime ta kaasa ja saime Osakonna hoovist oma auto kätte.

Panime siis Pireti juurde hommikusöögile. Piretil on selline huvitav kodumasinate sahtel: kohvivett saab keeta sahtlis, minu meelest väga nutikas. Vesi valmis, kann tühjaks, sahtel kinni, kapipealne korras!

Mul mingi värk nende mitteomakodu hommikusöökidega-ka see hommikusöök maitses imehea!

Piret joonistab kaarti, et maakad ära ei eksiks (väga hea kaart Piret, aga me siiski põikasime sportlikust huvist Kiilist läbi;))

Veel viimased hetked külas. Oleks üks minut veel veetnud, oleksime praamilt maha jäänud, sest Kiili plaaniväline külastamine andis meile praamipiletile kellaaja 15:59:36. Viuh!

Väga tore ja hea oli, aitäh!