20. märtsil võtsin mina ette tee spordikeskuse kergejõustikuhalli. Meestel kavas seitsmevõistlus ja esimest korda naistele mõeldes viievõistlus. Kuna minu käest osavõtutasu ei võetud (peaasi, et mu kohalolek pikendaks osavõtjate rivi), siis küpsetasin meelehead veitsa kaasa (pool päeva seisid, pidin juba oma töötajale laiali jagama, kui järsku jäin hoopis ise ilma):
Vaprad mehed:
Tulemuste tabel:
Vaprad naised:
Eelmiste piltide pealt ei loe väljagi, aga ma panin ikka tõkkejooksus (I ala!) ajalooliselt käna. Proovis veel sain kiita, et väga ökonoomselt jooksen ja mida kõike veel...et jah-mingi teisel tõkkel surus nähatamatu jõud mu pikali. Tohterdasin end ja jooksin uuesti. Ja kõik ülejäänud alad õnnestusid vägagi. Selline aga olin kojujõudes:
Töölt olin sunnitud võtma vaba päeva, ikka väga-väga valus oli või olen ma na õrnake. Lonkasin ikka mitu päeva.
Paremal jalal on ikka punane laik alles. Aga vähemalt ei ole see lihtsalt vastu diivani nurka saadud:)
2 comments:
Sa ei ole normaalne tõesti! Või siis sul on hea põhi all. :) Õnneks keegi minult ei küsi sellist teenet - viievõistlust teha! Ja muffinid on ka üle prahi. Nämma!
ma ka ei ole päis normaalne, ei viitsi enam üldse sporti teha.Nii tublu oled
Post a Comment